Ma ei tahaks küll olla osaline „hirmuõhutajate” seltsis, kellest Kaarel Tarand 17. detsembrl 2021 „Sirbis” räägib. Ma kardan väga sõda ja mind on kerge sellega hirmutada! Paistab, et Tarand arvab, et minusuguseid „hirmust kaasa tõmmatuid” on siiakanti liialt palju.
Kiites Gert Ledigi romaani „Kättemaks” mõjusust ja naturalistlikku olukirjeldust ja öeldes veel, et kirjapandu lihtsalt ajab õudusest öökima, siis võib natuke nii tunduda küll. See on tõesti üks hirmus raamat sõjast ja koledast, mida üks põhjalik linna pommitamine võib kaasa tuua. Raamat ei arutle, kas sakslased olid ära teeninud, et nende 131 linna koos 600 000 tsiviilisikuga hävitati ja kas see oli selleks, et sõja lõppu kiirendada või mis see õigupoolest oli. Selleks on teised raamatud ja tekstid.
See siin on tõesti: „Nuta inimene…”
Aga romaan on hea ja kaasahaarav. Käest ära ei saa panna enne, kui läbi on ja pärast on ka veel mitut moodi mõtlemist, et mis see kättemaks seal ikkagi oli.
Jõulud on küll kohe käes, aga võib-olla just nüüd sobib lugeda, et taibata olla tänulik vaikse ja kena aja eest ‒ kõik on siiski veel meil suhteliselt hästi.
Hirmu võib tunda siis, kui on nii hull, et muud enam ei jaksakski teha.