„Inimene ja teispoolsus” on raamat, kus vaatluse alla tulevad surmalähedased kogemused, paranormaalsed nähtused ja uusvaimsus. Teispoolsus on see, mis jääb teisele poole meie tunnetust, mida ainult aimame ja tasapisi tundma õpime.

Sajandeid kestnud kriitikast hoolimata ei ole religioon sugugi vähem elujõuliseks muutunud. Ta vahetab ainult nimetusi ja kostüüme ning ilmub isegi teaduse kui väidetavalt oma suurima vastase mõjuväljas.

Mingil määral on õnnestunud religiooni mainet küll mustata, sidudes seda tagurliku mõtte­viisi ja maailma­pildiga, kuid selle taga­järjel kasutatakse säilinud religioossuse väljendamiseks ainult teisi nimetusi, jättes sisu üsna samaks.

Ilmalikus tsivilisatsioonis võivad usundi ilmingud varjuda ka anonüümsete katte­varjude taha. Kõneldakse uusvaimsusest, esoteerikast või new age’i mõtte­­viisist, mis samas sisaldab varasest religiooniloost tuntud elemente, ilma milleta ei ole inimkonda iial eksisteerinud.