MA VÕITLESIN KOOS JEANNE D’ARCIGA

Saja-aastases sõjas on Inglismaa anastanud pea kogu Prantsusmaa territooriumi.
Siis juhtub ime. Teismeline kirjaoskamatu külatüdruk
Jeanne asub Prantsuse vägede etteotsa, lööb vaenlase nagu mängeldes tagasi ja kroonib Reimsi katedraalis Prantsusmaa kuninga. Päästetud prantsuse rahvas jumaldab teda. Inglased kinnitavad, et ta on nõid.
Mark Twaini 1896. aastal kirjutatud romaan „Ma võitlesin koos Jeanne d’Arciga“ (originaalis „Personal Recollections of Joan of Arc…“) on vaimukas ja seikluslik. Minategelane, lapsest saati Jeanne’i lähikonda kuulunud aadlik Louis de Conte jutustab haarava loo tüdrukust, kes suudab end kehtestada karmide meeste maailmas.
Mark Twain pidas just seda romaani oma parimaks teoseks. Ta töötas aastaid arhiivides, et olla võimalikult fakti­truu. Jeanne d’Arci isiksus ei huvitanud teda religioosse andumuse mõttes – teame, et Twain oli agnostik. Kirjanikku köitis Jeanne’i, Orleans’i Neitsi fenomenaalne mõjuvõim, kindlameelsus ja usk Jumalalt saadud üles­andesse vabastada oma rahvas.
Kuussada aastat hiljem õpetab Twain meile Jeanne’i kaudu, kuidas vaim suudab väärata võimu. Jeanne’i vankumatu headus kandub üle tema vägedele. Tema armastus kodumaa vastu lubab sündida võimatul.