Jenny Erpenbecki huvitab eelkõige ühiskond ja selle toimise ebatäiuslikkus. Tema keelekasutus on nukralt poeetiline ja nüansirikas.

Ta kirjeldab tegelaste isiklike maailmu, asetades need meisterlikult ühiskondlik-poliitilistesse seostesse. “Viimsepäeva õhtu” on 20. sajandi lugu, mis antakse edasi ühe ja sama naise erinevate võimalike elulugude kaudu.

Teelahkmed

Ta heidab terava pilgu teelahkmeile, kus juhus seab teelise ette otsustavaid pöördeid. Romaani peategelane sureb lapsena. Või siiski mitte? Sureb armunud neiuna. Või siiski mitte? Sureb reedetuna. Kõrgete aumärkide kavalerina. Kõigi poolt unustatuna.

Või siiski mitte? Nõtke sulega jutustab Jenny Erpenbeck, kuidas see, mida meie nimetame saatuseks, osutub kultuuri- ja ajaloo, perekondlike ja isiklike keerdkäikude hoomamatuks kokkumänguks. Romaani tegevuslõng hargneb Galiitsia väikelinnast 1900ndate aastate alguses üle Viini ja stalinistliku Moskva kuni tänapäeva Berliinini.

Autor

Jenny Erpenbeck (1967) on Ida-Berliinis sündinud saksa kirjanik, kelle sulest on ilmunud arvukalt romaane, lühijutte ja näidendeid. Tema romaani „Viimsepäeva õhtu“ („Aller Tage Abend“, 2012) on praeguseks tõlgitud enam kui viieteistkümnesse keelde. See on pälvinud kirjandusauhindu ja kiidusõnu kriitikutelt ning lugejatelt nii Saksamaal kui ka teistes riikides.

Jumal andis, Jumal võttis, oli vanaema talle hauaserval öelnud. Aga see polnud tõsi, sest Jumal oli võtnud palju rohkem, kui võtta oli – ka kõik see, mis lapsest oleks võinud saada, lebas nüüd augu põhjas ja pidi minema mulla alla.

Kolm peotäit mulda ja mulla all lebas väike tüdruk, kes jookseb, ranits seljas, majast välja, ranits hüppab üles-alla, samal ajal kui tüdruk üha kaugeneb; kolm peotäit mulda ja seal lebas kümneaastane tüdruk, kes mängib kahkjate sõrmedega klaverit; kolm peotäit ja mulla alla mattus noor neiu, kellele mehed järele vaatavad, kuna ta juuksed nii vaskpunaselt helgivad; kolm korda visati mulda ja ka täiskasvanud naine, kes oleks siis, kui tema liigutused oleks hakanud aeglaseks jääma, võtnud talt töö käest sõnadega: ah, ema, ka tema lämbus aeglaselt liiva all, mis talle suhu langes.

Kolme peotäie mulla all lebas hauas vana naine, naine, kelle enda liigutused olid hakanud aeglaseks jääma, kellele mõni teine noor naine või poeg oleks aeg-ajalt öelnud: ah, ema, …