“Ühel päeval olin olukorras, kus vajasin nõu. Pidin elus edasi minema. Kuid keskkond, kus ma viibisin, ei olnud soosiv – see oli vanglamüüride vahel. Kriminaalse eluga olen seotud olnud 22 aastat.

 

Olen neljal korral kinni istunud. Kõik algas 15-aastaselt lambavargusega. Järgnesid röövimised ja surmaga lõppenud kaklus. Olen löönud inimesel haamriga kolju sisse ja jätnud ta eluaegseks ohmakaks, gaasilõikuriga kõrvasid põletanud ja sõrmi otsast lõiganud.

 

Olen tänavale puistanud kümneid kilosid amfetamiini ja lugematul hulgal valget hiinlast. Olen ka ise süstlanarkomaan olnud ja sõltuvuses prostituutide teenustest. Mind ennast on kambakesi raudtorudega pekstud ja vaid smotrjašši armust ellu jäetud. Pojast, kes oli minu viimase arreteerimise ajal viie aastane, olen tänaseks moraalselt loobunud.

 

Kümne aastase pingutuse tulemusel olen täna abikaasa ja isa, ettevõtja, katoliku kiriku liige. Olen lõiganud läbi kõik liinid oma minevikuga ja alustanud uut elu.

 

Vastukaaluks kogu pasale, mida elus korda olen saatnud, tahan nüüd ühiskonnale midagi tagasi anda. Üks viisidest on kirjutada oma lugu ja päästa sellega kasvõi üks hing.

 

Ma ei soovi teha vanglaromantikat, vaid räägin selle karmist tegelikkusest, nagu olen seda ise 17 aasta jooksul elanud ja kogenud. Ma tahan anda oma kogemuse edasi, et inimesed õpiksid, kuidas hoiduda nendest vigadest või – kui soovite –, kuidas oma elu korralikult perse keerata.