Katkend raamatust KUNINGRIIK – Suur Reede

Ma tahtsin nii mõelda, tahtsin seda uskuda, aga kartsin, et lakkan seda uskumast. Mõtisklesin, kas nii suur soov seda uskuda ei olegi mitte tõend, et ma juba ei usugi enam?

25

Sõitsime ülestõusmispühade nädalavahetust veetma mu ämma juurde Normandiasse. Hilja õhtul näidati telerist dokumentaalfilmi kirjanik Beatrix Beckist, kes mulle väga meeldib ning kelle romaani „Preester Léon Morin“ põhjal olin ma kirjutanud ekraniseeringu. See raamat on autobiograafia tema uskupöördumisest. Melville oli sellest juba filmi teinud, Belmondo ja Emmanuelle Rivaga. Film oli suurepärane, aga mis sellest, me alustasime otsast peale, ja nii oligi hea, sest mulle meeldis seda ekraniseeringut kirjutada. Tagasivaates meeldis mulle näha seda tööd – mille ma olin teinud rohkem kui aasta enne oma uskupöördumist – varjatud teekonnana, ning produtsenti, kes oli mulle seda tööd pakkunud, jumaliku armu teenäitajana oma elus.

Raamat on kirjutatud 1950ndatel. Seal kõlab kõik loogiliselt. Peategelase hingevapustused on seda veenvamad, et ta kirjeldab neid proosaliselt, ilma ristiusu õõnsa retoorikata, ja teeb seda mitmelgi puhul väga naljakalt. Nüüdseks oli Beatrix Beck väga vana daam, vaba ja tihtipeale segadusseajava mõttelaadiga. Temalt küsiti millalgi, kas ta on endiselt usklik, mispeale ta kostis, et ei ole. Usk oli üks tema eluperioodidest, mis nüüdseks on möödas.

Ta rääkis sellest samal moel, nagu võiks oma veendumustest rääkida keegi, kes on olnud kommunist, või nagu räägitakse suurest noorpõlvearmastusest. Niisuguse kirgliku ja tormilise kogemuse üle ollakse õnnelik. Aga nüüdseks oli see juba kaugel. Ta rääkis sellest kogemusest vaid seepärast, et tal paluti seda teha, tegelikult ei mõtlegi ta enam sellele ajale.

Minu arvates on see kohutav. Tema meelest ilmselt ei ole, aga minu arvates on kohutav, et usk võib lõppeda, aga elatakse ikka õnnelikult edasi. Mina arvasin, et kui lasta jumalik arm käest, hävitab see su elu. Kui see ei muuda su elu otsast otsani, siis teeb see su elu maatasa. Kui Jumala armu on märgatud, aga sellest keeldutakse ja eemaldutakse, tähendab see seda, et inimene määrab end elama põrgus.

Aga võib-olla siiski mitte.

Järgmine päev oli lihavõttepühapäev. Otsisime koos lastega aiast sinna peidetud mune. Käisime missal suures ja kaunis kloostris, kus käisid kõik kohalikud katoliiklikud perekonnad, meresinistes sviitrites ja pastelsetes kleitides. Läksin minagi, mingil juhul ei saanud ma sellest loobuda, aga see kodanlik ja kõhklustest vaba provintsikristlus, apteekrite ja notarite kristlus, mida ma olin õppinud vaatama leebe irooniaga, tundus mulle korraga väga vastumeelne. Koidikul lipsasin voodist välja, olin magava Anne’i kõrval pöörelnud ja vähernud ega olnud öö otsa sõba silmile saanud. Väljusin majast ilma kedagi äratamata. Suundusin nunnade juurde, kelle missadel oli mu ämmal kombeks käia, sest nad tegutsesid sealsamas lähedal. Mõnikord käisin ma temaga kaasas. Kell seitse lauldi seal matutinum’it. Kabel oli hall ja inetu, valgus oli seal hämar ja paksud kiviseinad nõretasid Normandia niiskusest. Nunnasid oli seal veel vaid kümmekond, kõik nad olid vanad ja vaaruvad. Üks neist oli kääbus. Nende laul oli värisev ja roostes, ja ka külanapaka näoga noore preestri määgimine polnud sugugi etem.

Isegi Johannese grandioosne kirjeldus sellest, kuidas Maarja Magdaleena peab surnuist üles tõusnud Kristust aednikuks, kõlas tema suust – seda on küll kohutav välja öelda – idiootsena. Näis, et tegelikult ei kuulagi teda mitte keegi. Ähmastunud pilgud ja huulenurkadest voolavad ilanired rääkisid hommikusöögiootusest. Mu vaga ämm nendib peaaegu rõõmuga, et nende nunnade juures ei ole missa kuigi rõõmus. See oli lausa sedavõrd kurb, et pitsitas mu südant, ning kui ma sinna enne oma tollast eluperioodi oleksin sattunud, oleksin sealt ummisjalu minema tormanud.

Anne, kes selle surijatekodu lähedal üles oli kasvanud, leidis, et minust on perversne minna sinna mähkmete ja desinfektsioonivahendite lõhna nuusutama. Mina aga ütlesin: see just ongi kuningriik. Kõik, mis on habras, põlualune, vilets, kõik see ongi Kristuse eluase.

Teenistus aina venis ja venis ning mina kordasin mantrana üht psalmirida:

„Issand, kogu oma eluaja soovin asuda su kojas.“

Aga mis siis, kui mind sealt kojast välja aetakse? Mis siis, kui – hullemgi veel – mul on hea meel, et ma sealt välja olen saanud? Mis siis, kui ma vaataksin tagasi ajale, mil ma tahtsin elada Issanda kojas kogu oma eluaja ja minu silmis ei olnud midagi kaunimat kui käia missal vanade nunnade juures, kes on juba tagasi lapsepõlve langenud, ja mõtleksin, et mul on selle eluperioodi pärast piinlik, et see on ühelt poolt jube ja teiselt poolt pisut koomiline? Et see oli luul, millest ma õnnekombel olen vabanenud? Või ei, mitte luul, vaid huvitav kogemus, huvitav tänu sellele, et olen sealt välja saanud. Räägiksin oma kristlaseks olemise perioodist samamoodi, nagu maalikunstnik räägiks oma roosast või sinisest perioodist. Tunneksin rõõmu, et olen suutnud edasi areneda, teiste asjade juurde jõuda.

See oleks kohutav, ja ma ise ei saaks sellest arugi.

Imelik: siinset peatükki kirjutades leidsin ühe maamaja raamaturiiulist raamatu, mida ma võinuks tol ajal lugeda. Raamatu pealkiri on „Sissejuhatus vaimsesse ellu“, avaldanud on selle 1962. aastal katoliiklik kirjastus Desclée de Brouwer ning sellel on kirikuvõimude märge „Nihil obstat“ ehk nõusolek avaldamiseks. Sellest olekski raske aru saada, miks nad pidanuks sellele vastu olema, sest raamat on pikk joru kiriku lõputust tarkusest ja sellest, kuidas kirikus väljendub alati Püha Vaim ning järelikult on kirikul alati õigus. Teksti autoriks oli jesuiit François Roustang. Mõtlesin esiotsa, et see on kokkusattumus, ning uurisin järele: tegu oli sellesama François Roustang’iga, kelle väga kasulikul vastuvõtul olin ma käinud nelikümmend kolm aastat pärast tolle raamatu ilmumist ning kellest nüüdseks oli saanud Prantsuse üks omanäolisema mõtlemisega psühhoanalüütikuid.

Tema viimatistes raamatutes ei mainita rubriigis „Samalt autorilt“ teost „Sissejuhatus vaimsesse ellu“. Ma kujutan ette, et küllap tunneb vana Roustang selle pärast mõnevõrra häbi ja talle ei meeldi, et talle seda eluperioodi meenutatakse. Kujutan ette ka noort Roustang’i, kes kirjutas selle dogmaatilise raamatu ja oli väga kindel, et ta teab tõde. Ta olnuks väga üllatunud, kui keegi oleks talle näidanud, milliseks skeptikuks ta hiljem saab. Mitte ainult üllatunud, vaid ta oleks tundnud ka suurt õudu. Ma olen kindel, et ta oleks kogu südamest palvetanud, et seda ei juhtuks. Aga praeguseks on tal kindlasti hea meel, et see juhtus. Nagu mõni küpses eas inimene näeb igal öösel unes, et sooritab keskkooli lõpueksameid, nii ilmselt näeb tema, vana taoist, mõnikord unes, et ta on endiselt jesuiit, räägib süngel häälel patust ja pühast kolmainsusest, ning ärgates ohkab kergendatult: „Kohutav košmaar!“

26

Vahetult pärast uskupöördumist olin äsja ostetud vihikusse kirjutanud nii: „See, et Kristus on tõde ja elu, on lausa silmatorkav fakt – ja mõnikord ongi nägemiseks tarvis, et silmad oleksid läbi torgatud. Ainult et mõnele inimesele ei torka see silma. Neil on silmad, aga nad ei näe. Ma tean seda, ma olin üks nende seast, ja ma tahaksin pidada dialoogi selle mõne nädala taguse iseendaga, kes minust nüüd eemaldub. Ma loodan, et kui uurin tema ignorantsust, näen paremini tõde.“

Tundsin end tollal tugevas positsioonis. Too väike uskmatu ja minust kobisemata kaugenev mina ei olnud mu silmis kuigi hirmuäratav vastane. Küll aga nägin kohutavat vastast silmapiiril: mitte enam seda mina, kes ma olin minevikus ja kellest ma olin üle saanud, vaid tulevast mina, kes võib-olla on mulle juba väga lähedal, kes ei usu enam ja on väga rahul sellega, et ta enam ei usu. Mida võiksin ma talle öelda, et teda hoiatada? Kuidas takistada teda elu teelt surma teele pöördumast? Kuidas teha nii, et ta kuulaks mind, kuigi ma tean juba nüüd, et ta on täiesti kindel oma üleolekus minust?

Tollest ülestõusmispühade nädalavahetusest peale nägin, et mu usk on suures hädaohus: ütlesin tollal meeleldi „hädaohus“, mitte „ohus“, ning kasutasin sõna „visa“, mitte „kangekaelne“, sest usuga käib kaasas paatos ja suurejooneline stiil. Oma usu kaitsmiseks kuulutasin ma välja piiramisseisukorra. Kehtestasin komandanditunni ja tegin enesele ajupesu. Läksin nädalaks Pierre-qui-Vire’i benediktiinide kloostrisse Burgundiasse. Matutinum kell 2 öösel, laudes kell 6, hommikusöök kell 7, missa kell 9, jooga mu enda kambris kell 10, Johannese evangeeliumi lugemine ja kommenteerimine kell 11, lõunasöök kell 13, jalutuskäik metsas kell 14, vesper kell 18, õhtusöök kell 19, completorium kell 20, magamaminek kell 21. Olin korralikult oma kinnismõtete raamides ja tundsin selle üle suurt heameelt. Ma ei jätnud midagi vahele. Õige pea ei olnud mul enam äratuskella tarviski, et tõusta kell kolmveerand kaks öösel ning olla valmis minema matutinum’ile. Naasnud Pariisi, pingutasin selle nimel, et sättida oma linnaelu püha Benedictuse raamidesse. Pärast Gabrieli kooliviimist ma enam kohvikus ajalehte ei lugenud: lehelugemist hakkasin pidama ajaraiskamiseks. Kohe, kui jõudsin Temple’i tänavale, tegin tund aega joogat, palvetasin pool tundi, töötasin tund aega Johannese tekstidega, lugesin tund aega (vaimulikku) kirjandust, süües samal ajal täisterariisi ja jogurtit. Pärastlõunal tegin viis tundi pingsat tööd – varsti räägin, mille kallal. Kell 19 käisin Saint-Séverini kirikus missal, koju jõudsin kell 20. Siis algas päeva kõige keerulisem osa: püüdsin oma häid otsuseid ellu rakendada. Mitte kunagi teha kahte asja samaaegselt. Jätta päevased mured stuudiokorterisse, et olla nüüd koos oma lähedastega, olla nende jaoks kohal ja heas tujus. Mõista argielu kui rida võimalusi valida kahe tee vahel: tähe- lepanelikkus või hajameelsus, ligimesearmastus või egoism, kohalolu või eemalolek, elu või surm. Ja kuna mind oli tabanud unetus, pidin järgima Charles de Foucauld’ eeskuju, kes ärgates kargas alati voodist välja ja asus tööle, olgu kellaaeg milline tahes.

Ma ei ole kindel, et need drakoonilised võtted muutsid mind iseäranis meeldivaks abikaasaks ja isaks. Ma olen lausa veendunud, et asi oli vastupidi. Oma murettekitavates märkmetes olen ma perekonnaelu kirjeldanud ristina, mida mul tuleb vapralt kanda, ja need viivad mind mõttele, et omal moel käitusin ma ilmselt nagu Hawthorne’i romaanide sünged puritaanid, kes oma halastamatus heasoovlikkuses panid lähedasi läbi elama tõelist kodust põrgut, mis pidi nende hingele kasuks tulema.

Lugesin palju, eelistatult prantsuse 17. sajandi autoreid nagu Fénelon, püha Franciscus Salesius, jesuiit Jean-Pierre de Caussade. Meisterlike stiilivaldajatena, malbelt ja osavate vaimulike nõuandjatena väidavad nad kõik, et see, mis minuga toimub, ongi määratud nii toimuma, et see on programmikohane. See rahustas mind, ja psühhoanalüüsist ei olnudki see kuigi kaugel.

See, et ma arvasin, et hakkan oma usku kaotama, tähendas, et mu usk on muutumas peenemaks. See, et ma ei tundnud enam sugugi Jumala kohalolu – mis eelmise aasta sügisel oli mulle andnud tunde, et kulgen vaimses elus edasi otsekui Tiibeti maagid, kellest räägib Alexandra David-Néel, mägede kohal viiesajameetriste hüpetega –, tulenes sellest, et Jumal õpetas mind. Hingeline põud on märk edusammudest. Äraolek on kohalolek ruudus. Kirjutasin ümber selle teema kümneid variatsioone, esitan siin mõne neist.

„Jumal ei anna hingele põrmugi asu, enne kui on teinud selle nõtkeks ja painduvaks, painutanud igasse külge. Mida enam me niisugust liigsest koormast tühjendamist pelgame, seda enam on meil seda tarvis.

Vastumeelsus, mida meie tarkus ja enesearmastus selle vastu tunneb, näi- tab, et see pärineb Jumala armust.“ (Fénelon, „Vahendeid kurbuse vastu“)

„Hingelises võitluses on meie õnn, et me jääme alati võitjateks, kui ainult tahame võidelda.“ (Püha Franciscus Salesius, „Sissejuhatus pühendunud inimese ellu“) „Jumal annab uskuvatele hingedele armu ja abi sellesama kaudu, mis näib olevat neist ilmajätmine. Ta ei õpeta südant mitte ideede abil, vaid vaevade ja katsumuste kaudu. Ta hägustab meie pilku ja teeb nõnda, et oma kavatsuste asemel näeksime kõiges vaid segadust, ebaselgust, tühjust, hullumeelsust. Pimedusest saab meile nõnda teetähis, ja kahtlustest saavad kinnitused.“ (Jean-Pierre de Caussade, „Allumine jumalikule ettehooldusele“)

Neid tekste nüüd üle lugedes valitsevad minus kahetised tunded, aga samuti oli see siis, kui ma neid omal ajal lugesin. Veel nüüdki on nad minu arvates suurepärased, ja juba tollal olid nad minu arvates jaburad. Tundub ilmselge, et need lähtuvad kogemustest, tähendab, nende autorid ei räägi, mida juhtub: nad teavad, millest nad räägivad. Samal ajal õpetavad nad umbusaldama kogemusi, tajusid ja tervemõistuslikkust samavõrd radikaalselt nagu bolševik Pjatakovi surematu lause: „Kui partei käsib, peab tõeline kommunist suutma näha musta asemel valget ja valge asemel musta.“

27

Kuna Jumal soovis mu usku proovile panna, otsustasin, et ma ei hoia sellest katsumusest kõrvale. Tahtsin seda täiel määral läbi elada. Tahtsin, et minus korduks Kristuse ja kiusaja vastasseis.

Nietzsche on kiusaja rollis väga osav. Ta on lausa parim. Tekib taht- mine tema leeri minna. Ta kohutab ja võlub mind, sosistades mulle kõrva, et need asjad, mida ma endale ette heidan – soov olla kuulus ja omada võimu, olla endasarnaste poolt imetletud, või siis soov olla väga rikas, või soov suuta võrgutada kõiki naisi –, on võib-olla küll labased, aga vähemasti on nende sihiks väga konkreetsed saavutused. Kõik see toimub keskkonnas, kus saab võita ja kaotada, saavutada ülekaalu ja jääda kellelegi alla, aga kristliku mudeli järgi on hingeline elu eeskätt vaid läbiproovitud tehnika, kuidas jutustada enesele lugusid, millele ei saa vastu vaielda ja mille abil saab ennast alati omaenese silmis huvitavaks muuta. Oleks naiivne, argpükslik ja tühine arvata, et kõigel, mis meiega toimub, on mõte. Tõlgendada kõike katsumustena, mida juhib jumal, kes korraldab igaühe lunastust takistusjooksu abil. Nietzsche väitel mõistetakse inimeste üle kohut – ja kohut tulebki mõista, vastupidiselt sellele, mida väidab Jeesus – selle järgi, kui võimekad on nad armastama seda, mis on reaalne, aga mitte selle järgi, kuivõrd nad oskavad enesele ilusaid lugusid jutustada ja luua lohutavaid kujutlusi, millega reaalsust dubleerida. Nende üle mõistetakse kohut selle järgi, kui suurt annust tõde nad suudavad taluda.

Simone Weil aga kirjutab: „Kristusele meeldib, et tema asemel eelistataks tõde, sest ta on küll Kristus, aga ennekõike on ta tõde. Kui tema juurest ära pöörduda tõe poole, siis jõutakse peagi uuesti tema rüppe.“

Väga hea. Ma võtsin kihlveo vastu. Võtsin riski. Lõin uue faili, mis nüüdseks on kadunud nagu eelminegi, ning võtsin üle pealkirja, mis mulle tõepoolest meeldis: „Vastaspoole vaatenurk“. Just sellele tekstile ma pühendasingi igal pärastlõunal viis tundi.

Aasta aega varem olin ma oma sõbra Luc Ferryga vesteldes väitnud, et on võimatu ette näha mitte üksnes seda, mis tulevikul meie jaoks varuks on, vaid ka seda, kelleks me saame ja mida me tulevikus mõtleme. Luc väitis vastu, et tema näiteks on kindel, et temast ei saa kunagi Prantsuse Rahvusrinde liiget. Kostsin talle, et mulle näib see samuti kahtlane, aga ma ei saa selles kindel olla, ja kuigi see näide võib olla väga ebameeldiv, pidasin ma seda ebakindlust hinnaks, mida mul tuleb oma vabaduse eest maksta. Ristiusk ei äratanud minus sama suurt vaenulikkust kui Rahvusrinne, aga mind oleks peaaegu samavõrd jahmatanud, kui keegi oleks mulle öelnud, et ma pöördun ühel päeval ristiusku. Ometi see juhtus. Näis, nagu oleksin ma haigeks jäänud – kuigi ma ei kuulunud sugugi riskirühma –, ja selle haiguse esimeseks sümptomiks oli tõik, et mina pidasin seda tervenemiseks. Seepärast võtsin ma nõuks seda haigust jälgida. Pidada selle kohta nii objektiivset kroonikat kui võimalik.

Pascal on öelnud: „See on avalik sõda inimeste vahel, kus igaüks peab mingi seisukoha võtma ning asuma paratamatult kas dogmaatikute või pürroonikute poolele. Sest see, kes kavatseb jääda erapooletuks, osutub esmaklassiliseks pürroonikuks.“⁶

Pürroonik ehk filosoof Pyrrhoni järgija on skeptik. Nagu tänapäeval öeldaks: relativist. See tähendab, et kui Jeesus väidab, et tema on tõde, kehitatakse Pontius Pilatuse kombel õlgu ja öeldakse: „Mis on tõde?“ Sama palju, kui on arvamusi, sama palju on ka tõdesid. Heakene küll. Ma ei väidagi, et ma olen neutraalne. Ma vaatlen oma dogmaatilisust pürrooniku pilguga. Räägin oma uskupöördumisest samamoodi, nagu Flaubert kirjeldas Madame Bovary ihaldusi. Asetan ennast selle inimese vaatevinklisse, kelleks ma kõige enam kardan saada: selle, kes usust tagasipöördunult vaatleb seda distantsilt.

Rekonstrueerin selle puntra lüüasaamistest, enesevihkamisest ja paanilisest hirmust elu ees, mis viis mind usuni. Ja võib-olla alles seejärel loobun ma enesele illusioone loomast. Võib-olla saan siis voli Dostojevski kombel öelda: „Isegi kui keegi tõestaks mulle selgelt, et Kristus eksib, jääksin ma siiski Kristusega.“

28

Mu agent François Samuelson ütles mulle ühel päeval: „Sa ei ole kolm aastat kirjutanud, sa näed välja nagu hunnik õnnetust, sa pead midagi ette võtma. Miks ei võiks sa kellegi elulugu kirjutada? Kõik raskustes kirjanikud teevad seda. Mõni saab selle kaudu oma raskustest üle, ja eks see muidugi sõltub teemast, aga ma saaksin sulle kindlapeale korraliku lepingu hankida.“

Miks mitte? Biograafia oleks palju alandlikum plaan kui mu suur romaan, mida ma ei suuda lakata taga nutmast, ja igatahes oleks see põnevam kui rida telestsenaariume. Võib-olla oleks see hea viis kasutada talenti, mille Jumal mulle on andnud, ja kindlasti meeldiks talle rohkem, kui me seda kulutaksime, mitte ei hoiaks kiivalt tallel. Kirjutasin oma vihikusse sellise piiblilause: „Tee kõike, mida su käsi suudab korda saata“ (praegu mõtlen, et seda võiks ju lugeda kui üleskutset masturbeerimiseks), ning andsin François’le ülesande leida kirjastus, mis oleks huvitatud Philip K. Dicki eluloost.

Kirjutasin kavatsetava teose kohta lühikirjelduse, mis lõppes selliste sõnadega:

„Võib tekkida tahtmine näha Philip K. Dickis näidet eksiteel müstikust. Aga kui rääkida eksiteel müstikust, tuleb eeldada, et on olemas ka tõelised müstikud ja seega ka tõeline müstilise teadmise objekt. See on religioosne vaatepunkt. Kui me kardame niikaugele jõuda ja eelistame selle asemel agnostilist vaatepunkti, peame möönma, et inimliku ja kultuurilise väärtuse, lugejaskonna ning lugupidamise poolest on püha Paulus, meister Eckhart ja Simone Weil võib-olla teistsugused kui vaene valgusta- tud hipi nagu Dick, aga olemuslikku erinevust nende vahel ei ole. Sellest probleemist oli muuseas täiesti teadlik ka tema ise. Ta oli ulmekirjanik, kes kirjutas täiesti pöörast fiktsiooni, aga ta ise oli veendunud, et kirjutab üksnes raporteid. Kümme viimast aastat oma elust rügas ta lõputult pika ja määratlematu raporti kallal, mida ta nimetas oma „Eksegeesiks“.

Selles „Eksegeesis“ pidi ta kirjeldama kogemust, mida ta vastavalt meeleolule tõlgendas kas kohtumisena Jumalaga („Hirmus,“ ütleb Paulus, „on langeda elava Jumala kätte!“), elu jooksul neelatud uimastite järelmõjuna, oma meelte vallutamisena tulnukate poolt, või siis puhtalt paranoilise konstruktsioonina. Hoolimata kõigist oma jõupingutustest ei suutnudki ta tõmmata piiri oma ulmade ja jumaliku ilmutuse vahele – kui eeldada, et selline piir üldse on olemas. Kas on? Sellele küsimusele on võimatu otsustavat vastust anda, ja mina mõistagi seda ei tee. Kuid Dicki elust kõnelemine tähendab selle küsimuse käsitlemist. Selle küsimuse ümber tiirutamist, võimalikult tähelepanelikult. Ja seda ma sooviksingi teha.“

Mul kulus selle raamatu kirjutamiseks pisut kauem kui aasta, ning arvestades teose mahtu ja meeletut kogust informatsiooni, mida ma seal käsitlen, näib see mulle tagasivaates lausa kangelasteona. Ma töötasin nagu meeletu, ja ma mäletan, et mulle väga meeldis seda teha. Siin ilmas ei ole midagi paremat kui töötamine, võimekus tööd teha, iseäranis siis, kui sul on selleks kaua aega olnud teel takistused. Kõik see, mida ma olin asjatult püüdnud oma vaevalise ikalduse ajal teha, sai nüüd mõtte. Ma olen küll kaotanud kaks faili pealkirjaga „Vastaspoole vaatenurk“ – ühes neist Jamie elu ja teises minu enese uskupöördumine, kirjeldatuna mu tulevase mina poolt, kes on usu kaotanud, aga nii ehk teisiti olin ma need failid kõrvale jätnud ning kõik küsimused, mida need poolelijäänud katsetused käsitlema pidid, leidsid oma koha Dicki eluloos. Selle asemel et mind ängistusse viia, tekitasid need küsimused minus suurt huvi ja aeg-ajalt tundsin end lausa lõbustatuna. Meeletust geniaalsusest hoolimata või siis just selle tõttu oli Dicki elu katastroofiline, lakkamatu jada liialdamisi, lahkuminekuid, haiglasviibimisi ja psüühikaprobleeme, aga minus on ta alati sümpaatiat äratanud. Olen alati mõelnud, et seal, kus ta nüüd on, kümme aastat pärast oma surma, vaatab ta üle mu õla, mida ma teen, ning tunneb heameelt, et keegi räägib temast sellises toonis.

Üks tark nõuandja oli mul kogu sellel teekonnal samuti alati saatjaks:

„Yijing“, iidne hiina tarkuste ja ettekuulutuste raamat, mida Konfutsius väga armastas ning mis väga meeldib minu põlvkonna hipidele – õieti küll eelmise põlve hipidele, aga ma olen alati kaldunud pigem endast vanemate poolele. Dick ise kasutas seda oma romaani „Mees kõrges lossis“ kirjutamisel. Kui ta oma looga ummikusse jõudis, luges ta „Yijingi“, ning „Yijing“ aitas tal uuesti järje peale saada. Mina tegin samamoodi, ja edukalt. Ühel päeval, kui mul oli tunne, et ma ei suuda enam ohjeldada kõike seda, mida pean kokku siduma, ning arvasin, et ma ei tulegi sellega kunagi toime, kinkis „Yijing“ mulle lause, mida ma veel tänapäevalgi pean poeetika juht- nööriks: „Ülim ilu ei seisne mitte materjalide välises kaunistamises, vaid neile lihtsa ja praktilise kuju andmises.“

29

See läbimurdeline töö avaldas mõistagi mõju ka mu vihikutele evangeeliumi kommentaaridega. Ma ei jätnud neid küll sinnapaika, aga mu rütm aeglustus. Aasta jooksul, mis järgnes mu uskupöördumisele, kirjutasin ma neid vihikuid viisteist, Dicki raamatu kirjutamisele kulunud aasta jooksul kolm, ja kui neid kolme sirvida, on näha, et ma ei olnud enam südamega asja juures, et ma olin ametis millegi muuga. Võtsin evangeeliumist vaatluse alla seda, mis võis mu raamatu kirjutamisele kasuks tulla. Käisin endi- selt missal, aga mitte igal õhtul. Käisin endiselt armulaual, aga pidin end selleks pisut sundima. Parematel päevadel arvasin, et sellest ei olegi midagi hullu.

Taevaisa ei ole kuri nuhtleja. Kui viisin Gabrieli ja Jean Baptiste’i Luxembourg’i aeda, tundsin rõõmu, kui nägin neid jooksmas, ronimas ja liumägedest alla laskmas. Mulle teinuks muret, kui nad selle asemel minu juurde jäänuks, mulle otsa vaadanuks ja arutlenuks, mida ma mõtlen ja kas ma olen nendega rahul. Mulle meeldis, kui nad mind omapäi jätsid ning elasid oma poisielu. Kui mina, kes ma olen loomult halb, suudan oma poegadele sellist õrna tähelepanu osutada, milline siis peaks olema Isa suhtumine minusse? Mõnel päeval tundsin ma siiski süümepiinu ja mõtlesin, et mu rõõmus ja isegi entusiastlik töö Dicki eluloo kallal on illusioon piisavast eneseteostusest ja et tegelikult viib see mind tõest eemale. Rikkus on õnnetus: näib, et just nii ütleb Jeesus oma õndsakskiitmistes, mis on tema õpetuse tuumiku tuum.

Ma ei olnud õndsakskiitmiste tõe suhtes enam kuigi kindel. Ma ei saanud enam aru, milleks on tarvis kõike süstemaatiliselt ümber pöörata. Omadega päris põhja jõudnult veenda iseennast, et see on parim, mis meiega juhtuda saab: seda äärmisel juhul jah, see on küll võib-olla vale, aga see aitab. Seevastu veenda ennast vähimagi õnnetunde juures, et tegelikult on meiega lood väga täbarasti, et see ongi väga halb – selles ei näinud ma mingit mõtet. Eelistasin pigem „Yijingi“, mis ütleb ühtaegu väga samalaadseid ja väga teistsuguseid asju. Lühidalt öeldes ei maksa ülemäära hõisata, kui oled saanud soodsa heksagrammi: tipule järgneb tingimata langus, ja põhjasolekule järgneb tingimata tõus. Kui oled tõusnud ülespoole mööda päikselist nõlva, laskud alla mööda varjulist nõlva. Öö järgneb päevale, päev ööle, head tsüklid halbadele tsüklitele ja halvad headele. See on lihtsalt tõde, sellel ei ole moraaliplekke, ütleks Nietzsche. See tähendab, et kui kellelgi läheb hästi, on tark eeldada, et sellele järgneb õnnetum aeg, ja vastupidi, aga mitte nii, et õnnelik olla on halb ja õnnetu olla on hea.

Le Levronis on külalisteraamat ja Hervé emale meeldib, kui iga külaline jätab sinna jälje oma külaskäigust. Mulle meeldib see samuti. Kujutasin kakskümmend aastat tagasi ette, kuidas ma seda kahekümne aasta pärast sirvin ning meenutan meie kunagisi sealviibimisi. Need kakskümmend aastat on nüüdseks möödas, enamgi veel, ja ma meenutangi meie kunagisi sealviibimisi. Mulle meeldib näha, et meie sõprus on nii kaua kestnud. Mulle meeldib vaadelda meie elukäike samamoodi, nagu mägedes matkates jõutakse kõrgeimasse tippu ja vaadatakse tagasi, läbitud teele: vaatad orgu, kust asusid teele, kuusemetsa, kivistikku, kus väänasid välja pahkluu, igilund, mille puhul arvasid, et sa ei suudagi sellest üle astuda, alpiniitu, kus juba hakkab hämarduma. 1992. aasta sügisel sõitsin Le Levroni üksinda, töötasin seal suure hooga, seejärel liitus minuga Hervé. Sellest annab tunnistust külalisteraamat ja ka minu evangeeliumikommentaaride vihik, mille olin liiga sageli unarusse jätnud ning kus ma ühe meie vestluse olen ära toonud.

Nagu tavaliselt, kaeblen. Varem kaeblesin selle üle, et ma ei suuda enam kirjutada; nüüd kaeblen selle üle, et tunnen sellest liiga suurt naudingut ja kaugenen Kristusest. Meelevaevad, süümepiinad, ükskõik millest tekkiv ängistus. Ihaldus rahu järele tekitab minus ärevust. Evangeeliumist on saanud tühipaljad sõnad. See, mis näis olevat ainuvõimalik reaalsus, on nüüdseks muutunud kaugeks ja abstraktseks. Pärast väga pikka ja järsku tõusu mööda lauspäikeses mäenõlva jõuame mägijärveni, mille ääres teeme einestamiseks peatuse. Keset lund on lapike rohtu, võtame seal oma või- leivad välja, Hervé võtab välja ka oma „ Bhagavadgītā“. Vaikime pikalt, ja äkitselt lausub Hervé, et üks asi üllatas teda lapsepõlves väga: see, et ta vanaema papagoi ei põgenenud, kui nad avasid tema puuri võre. Selle asemel et ära lennata, jäi lind juhmilt puuri. Vanaema selgitas talle trikki: piisab sellest, kui panna puuri lakke väike peegel. Papagoi on rahul, et saab end sealt imetleda, ja see köidab teda lausa sedavõrd, et ta ei näegi, et puuriuks on avatud, ei näe, et vabadus on sealsamas, tiivalöögi ulatuses.

Hervé on sisimas platoonik. Ta usub, et me elame puuris, koopas, tupikus, ja mängu eesmärk on sealt välja saada. Mina ei ole kindel, et kusagil üldse on „väljaspoolsus“, mille poole ühe tiivalöögiga saaks lennata. Hervé möönab, et kindel see tõesti ei ole, aga oletades, et nii ikkagi on, oleks ju kahju, kui me ei läheks ja järele ei vaataks. Ja kuidas sinna jõuda? Palvetades. Aasta varem oli Hervé minu katoliiklikule dogmaatilisusele vastandunud läbinisti taoistliku paindlikkusega ning kõnelenud, kuidas tuleb alluda südame spontaansetele tunnetele, nüüd aga rõhus ta palvetamise vajalikkusele. Isegi kui selleks puudub soov, isegi kui see on tulutu. Isegi kui iga palve upub otsekohe parasiitsete ja kaasahaaravate mõtete voogu – mõtted on otsekui väikesed ahvid, kes muudkui hüppavad oksalt oksale, ütlevad budistid –, õigustab iga palvetamiseks tehtud pingutus su päeva. See on nagu valgushelk tunnelis, tibatilluke kübe igavikulisust, mis on olematuselt ära võidetud.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, käime Hervéga endiselt neilsamadel radadel kõndimas, ja meie vestlusedki käivad ikka neidsamu teemasid pidi. Seda, mida me tol ajal kutsusime palvetamiseks, kutsume nüüd mediteerimiseks, aga suund on meil endiselt sellesama mäe poole, mis näib mulle endiselt sama kaugel olevat.

30

Hakkan oma vihikutes lõpuni jõudma. Mu raamat Dicki kohta on ilmunud. Seda ei saatnud edu, mida ma olin lootnud. Küllap ma olin pettunud, aga ma ei räägi sellest oma vihikutes. Taas istusin ma, käed rüpes, meeleolu sünge. Püüdsin naasta evangeeliumi ja palvetamise juurde.

Püüdsin vähemalt pisutki iga päev seista silmitsi sellega, kelle nimetamine Jumalaks või isegi Kristuseks tekitab minus nüüdseks vastumeelsust. Mulle ei meeldinud enam need nimed, aga ma oleks tahtnud, et mulle meeldiks endiselt see, mida nad mulle sisimas tähendavad. Nagu alati, lähtus see soov muretsemisest. Mul oli mulje, et mu elu libiseb käest, et aeg üha möödub, kolmkümmend viis aastat, kolmkümmend kuus, kolmkümmend seitse, mina aga ei ole elanud oma talendi vääriliselt. Püüdes palvetada, üritasin end veenda, et hoolimata sellest, kuidas olukord välja paistab, läheb kõik siiski mõistatuslikult paremuse suunas. Ja palvetada oli mul üha raskem. Olin Johannese evangeeliumiga lõpule jõudnud ning jätkanud Luuka evangeeliumiga. Kommenteerisin sealseid kaheksat õndsakskiitmist ilma suurema innukuseta. Mida võiksid nad mulle öelda, nüüd kus ma olen kõigest sellest eemale jäänud ja kibestunud?